Minu nimi on Kertu.
Hea küll, tegelikult mu nimi ei ole kaugeltki mitte Kertu, vaid hoopis midagi muud, aga kuna te olete mulle nagunii võhivõõrad, võite mind samahästi kutsuda Kertuks. Mitte et te mind kuskil kellekski üldse kutsuma peaksite, aga nii... oma mõtetes. Sest oleme ju harjunud nimetama inimesi nimedega ning see ei oma tegelikult erilist tähtsust, kas see on tema pärisnimi või mitte.
Milleks see blogi? Ma tegelikult ise tahtsin meenutada oma villastes sokkides istudes ning kassi paitates mõnda hetke oma elust, mida tähtsaks pean, et noh... kui näiteks kunagi Alzheimeri tõbe põen ning lapselapsed mulle seda ette loevad, imestada, et mida? mina seksisin tolle kuuma mehega merelainetes? Mina jõin ära kolm viina redbulliga umbes igal õhtul ega ropsinudki? Mina armusin taanlasesse, kellega riietes basseinis ujumine oli umbes mu elu kõige romantilisem kogemus? Te teete vist nalja.
Niisiis... ma astusin maha suurest lennukist, endal jalad all värisemas õnnest, et ka seekord pääsesin eluga sellest agooniast, mida nimetatakse lennureisiks soojale maale. Hingasin sisse kuuma suveõhku ühes lennukikütuse haisuga ning juba togiski paks vanamutt mu trepist alla, nii et ma äärepealt kontsaga trepivahesse kinni oleks jäänud, murdnud oma jalaluud ning oma õnnetu elu lõpuni maksnud Küprose terviseravi eest, sest sellist asja nagu tervisekindlustus minu rahakott tol hetkel ei võimaldanud.
Aga mis seal ikka: vaatame korralikult paremale ja vasakule teed ületades, ei suitseta tanklas sigarette, väldime energiajoogi-viina surmavat kombinatsiooni ning üritame jääda elama.
Ootasin pagasit, endal hoolikalt kõrvas sorkides, et saada lahti sellest inisevast titekisast, mis ühes lennukikabiini õhurõhu muutusega igaveseks minu ajju kinnistus.
Astusin välja lennujaama uksest, kaasas kogu minu maine vara (no hea küll, kõigest mõnikümmend kilo hilpe, jalatseid ning kosmeetikat). Vabadus! On ju mõnus tunne?
Mõned tunnid hiljem vajusin sisse sõbranna korterisse: "Noh, teeme siis selle ära!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar