Kuidas ma Mike Posnerit stalkisin

Ma ütlen ausalt - ma sidusin endale sangpommi jala külge ja lubasin pühalikult end vaeseomaks peksta, kui veel peaksin oma nägu näitama seal klubis, kus töötab Mike Posner.

Kuid kuna seal töötas ühtlasi ka minu korterikaaslane Kadi, jäid ühel saatuslikul õhtul mul võtmed koju ja ehkki ma kaalusin tõsiselt hommikuni kodutrepil istumist, tormasin ummisjalu klubisse, kui esimene trepist mööduv must mees mulle ihara pilgu saatis ning oma mõtetes ilmselt juba koopasse järglasi sigitama vedas.

"Kas ta on siin?" nõudsin sosistades Alexilt.
"Mida?" karjus Alex üle valjult kõlava muusika.
"Mike Posner on siin?"
"Jah, ta on praegu taga saalis."

Silkasin end varjates sõbrannani, krabasin ta käest võtmed ning jooksin kiiresti üle tee teise baari peitu.
Kuna üksinda laua taga kokteile juua ning oma peaaegu endist peigmeest jälgida tundus üsna nukker, kutsusin seltsi Helena, sest kui sa pead just tingimata jälitama poissi, kellega üks kord suudelnud oled, on seda märksa vähem haletsusväärne teha, kui sul on keegi seltsiks. 

Kuidas Mike Posner mulle korvi andis

"Kuule, oota! Anna oma number!" jooksis Mike Posner mulle järgi.
Naisterahvas, nagu ma olen, oli minu käekott täis kõikvõimalikku kraami - alates vahetusjalatsitest kruvikeerajani ja nätsupakini ning mu mobiiltelefon oli selles Narnias teadmata kadunud.
"Tee nüüd käbe!" istus Mike Posner kannatamatult oma rolleril, õrn roosa päikesetõus peegeldumas kaunitelt silmadelt, mis mind läbitungivalt ja üleoleva pilguga silmitsesid.

"Ahh ole vait!" ärritusin, "Ma ei helista endale kunagi, kuidas ma peaksin oma numbrit peast teadma?"
"Okei, tule homme klubisse!"

Nii kui võluva printsi roller oli kaugustesse tema pehme voodi poole kihutanud, tõmbasin kaasaegse piinamismeetodi - ehk kontsakingad jalast ning lonkisin just tööle tulnud suitsu kimuvast bensiinijaamapoisist mööda, kellesse ma samuti natuke armunud olin, aga mitte nii palju, kui Mike Posnerisse.

Päeval otsustasin, et see Mike Posner on üks igavene sindrinahk ja ehkki ta on uskumatult kaunis, ei lähe ma kohe kindlasti mitte täna klubisse temaga kehavedelikke (esmalt suuvedelikke) vahetama, lukustasin end pudeli veiniga tuppa ja keeldusin sealt väljumast, enne kui keegi mulle akna all serenaadi laulab ning igavest armastust vannub.
Kui Kadi õhtul tuppa astus, tormasin nagu väike kutsikas ukse juurde:
"Kas ta ütles minu kohta midagi? Kas ta ütles? Midagi?! Ütles??"
"Ei öelnud."

Sellel hetkel mõistsin, et ma suren vanadusse, kui koon parajasti oma kassile sokke ja keegi ei soovi enam iial, et ma talle blowjobi teeks. Ma olen naisena läbikukkunud ning ebaõnnestunud.

Kõik mehed on sitapead! (vähemalt ilusad mehed)

(Vähemalt Mike Posner)

Istusime Kadiga rannas lamamistoolide peal, jõime just avatud pagariärist ostetud lattet ning sõime spinatistruudleid, mis olid isegi paremad kui Selveris.

Pisikesse kööktuppa jõudes võtsin kätte sülearvuti ning läksin rõdule, et magavat sõbrannat mitte häirida. Avasin YouTube'i ning kuulasin oma potentsiaalse tulevaste laste isa lugusid aina uuesti ja uuesti, õhates ning totaka naeratusega all ranna poole täispuhutavate neoonroheliste madratsitega siblivaid turiste jälgides.

Õhtul panin jalga pahkluu pealt seotavad musta värvi liiga kõrge kontsaga kingad, lühikese musta kleidi, mis tegi kummardamise täiesti võimatuks, võõpasin huuled punaseks ning üritasin oma pikki ja jonnakaid blonde kiharad kuidagigi soengusse seada.

Unustasin loomulikult arvestada sellega, et klubisse pidi põrgukuumusega kaks kilomeetrit jala kõndima.
Kui klubisse jõudsin, lõid mu jalad tuld välja ning ripsmetušš oli kõikjal mujal peale silmade. Hea töö, Kertu! Hea töö...

"Ma viin su täna koju!"
Vaatasin võpatades enda kõrvale, kuhu Mike Posner, kandik käes, oli potsatanud.
"Milleks? Ma elan siinsamas."
"Kadi juures, eks? Ma sõidan sealt nagunii mööda."

Loll ja noor, nagu ma tollal olin, ei tundnud ma tollal mehe-naise suhtedünaamikat, kus naised MITTE KUNAGI ei oota mehe järgi. Mitte kunagi. See on välistatud ning absoluutselt keelatud.

Ja nii ma istusin, lugesin üle oma varbaid... tühjendasin kokteiliklaase... pidasin maha väga sisukaid vestlusi härradega, kes keskendusid rohkem minu dekolteele kui minu arvamusele kõigist maailma asjadest.

"Me paneme kohe klubi kinni, oota mind rolleri juures," ütles minu pihast kinni haaranud Mike Posner, kui komberdasin alumisele korrusele vetsu ning surus oma magusa keele mulle kurku.
Meie esimene suudlus! Nii romantiline! Vetsutrepil koleda popmuusika saatel!

Istusin rollerile tema taha, haarasin temast kõvasti kinni ning palusin jumalat, et ma ei jääks invaliidiks, kui ta alkohoolsete jookide mõju all osavalt autodest mööda manööverdas - mm, paha poiss!

Ta parkis rolleri poe ette minu kodu juures ning jalutasime üle tee randa päikesetõusu vaatama.
Istusime rannatoolile, ta pani mulle käe ümber, suudles mind ning rääkisime pikalt ja laialt kõiksugustest asjadest.
"Tead, mida ma praegu hullult tahaks?" küsis Mike Posner mind tugevalt emmates.
"Mida siis?" Kujutasin juba ette abieluettepanekut rannas ning et ta palub mul juba täna tema ema korterisse sisse kolida.
"Ühte head blowjobi."

Wowowowowowow... see oli moment, kus romantiline sümfooniline muusika mu peas suure raksuga peatus ning mu kulm tõusis vist umbes kuklasse.
"Eee... mida?"
"Ära muretse, ma ei pea litsideks tüdrukuid, kes esimesel kohtingul suhu võtavad."

Okei, Mike Posner, ma vist praegu ei... ee... ma lähen vist koju magama. 

Kuidas ma Mike Posnerisse armusin

Minu sõbranna Kadi töötas ühes linnakese parimas klubis. Mille järgi parimas, seda ma ei oska kommenteerida. Kas neile kuulus siis lõunaranniku rekord baariletil tantsinud purjus naiste allakukkumises või räpastes peldikutes...
Või oli asi hoopis Mike Posneris, kes tegelikult ei olnud Mike Posner, vaid täiesti tavaline 21aastane poiss, keda esimest korda silmates hakkas mul esiteks peas inisema:
Once I throw on this bow chicka wow wow
What you gonna say?
You act like you gonna leave
But I know that you gonna stay
Break it down, dicky down down
Girl, don't even play
Once I set the mood right
I'm a make you sound like...

Ja seejärel mõtlesin: neetud, juba esimesel õhtul satun sellise otsa! Nüüd ma raudselt armun temasse, jõllitan teda terve õhtu, lähen võibolla purjus peaga temaga rääkima, teen oma margi surmani täis, siis hakkan igal õhtul klubis teda jõllitamas käima, uurin välja, kus ta elab, panen põlema kõik tema tulevased pruudid, varastan tema seemnerakud, kui ta magab, me saame imepärased kaksikud (ühe tüdruku ja ühe poisi), aumehena ta abiellub minuga ning elab surmani koos.

Aga aega on selle kiire asjaga, praegu võiks piirduda sellega, et istun üksi diivanil, naudin oma tasuta kokteili, jälgin, kuidas sõbranna kliente teenindab, mulle aegajalt naeratab ning ajan mehi kaika ning pisargaasiga eemale.

Hommikutundidel, kui sõbranna tööpäev lõpuks läbi sai, Mike Posner istus oma rolleri selga, meile silma pilgutas ning koju kihutas, võtsime Kadiga aheldavad kontsad jalast ning kõndisime mööda rannaliiva koju, kaldale loksuvad lained jalgu paitamas.
"Kuule... kes see Mike Posner oli?"
"Kes?"
"Noh tead küll, see Justin Timberlake. See kutt noh!"
"Aa.. üks töökaaslane."
"Kas tal mingi pruut ka on?"
"Ma ei tea... ta hoiab nagu rohkem omaette. Tüdrukud jooksevad tal järgi küll, aga ei tundu, et ta sellesse väga entusiastlikult suhtuks. Meeldib sulle või? Ta on muidu tore poiss."
Kehitasin õlgu: "Mina ei tea... eks näis."

kõigepealt tere

Minu nimi on Kertu.
Hea küll, tegelikult mu nimi ei ole kaugeltki mitte Kertu, vaid hoopis midagi muud, aga kuna te olete mulle nagunii võhivõõrad, võite mind samahästi kutsuda Kertuks. Mitte et te mind kuskil kellekski üldse kutsuma peaksite, aga nii... oma mõtetes. Sest oleme ju harjunud nimetama inimesi nimedega ning see ei oma tegelikult erilist tähtsust, kas see on tema pärisnimi või mitte.

Milleks see blogi? Ma tegelikult ise tahtsin meenutada oma villastes sokkides istudes ning kassi paitates mõnda hetke oma elust, mida tähtsaks pean, et noh... kui näiteks kunagi Alzheimeri tõbe põen ning lapselapsed mulle seda ette loevad, imestada, et mida? mina seksisin tolle kuuma mehega merelainetes? Mina jõin ära kolm viina redbulliga umbes igal õhtul ega ropsinudki? Mina armusin taanlasesse, kellega riietes basseinis ujumine oli umbes mu elu kõige romantilisem kogemus? Te teete vist nalja.

Niisiis... ma astusin maha suurest lennukist, endal jalad all värisemas õnnest, et ka seekord pääsesin eluga sellest agooniast, mida nimetatakse lennureisiks soojale maale. Hingasin sisse kuuma suveõhku ühes lennukikütuse haisuga ning juba togiski paks vanamutt mu trepist alla, nii et ma äärepealt kontsaga trepivahesse kinni oleks jäänud, murdnud oma jalaluud ning oma õnnetu elu lõpuni maksnud Küprose terviseravi eest, sest sellist asja nagu tervisekindlustus minu rahakott tol hetkel ei võimaldanud.
Aga mis seal ikka: vaatame korralikult paremale ja vasakule teed ületades, ei suitseta tanklas sigarette, väldime energiajoogi-viina surmavat kombinatsiooni ning üritame jääda elama.

Ootasin pagasit, endal hoolikalt kõrvas sorkides, et saada lahti sellest inisevast titekisast, mis ühes lennukikabiini õhurõhu muutusega igaveseks minu ajju kinnistus.

Astusin välja lennujaama uksest, kaasas kogu minu maine vara (no hea küll, kõigest mõnikümmend kilo hilpe, jalatseid ning kosmeetikat). Vabadus! On ju mõnus tunne?

Mõned tunnid hiljem vajusin sisse sõbranna korterisse: "Noh, teeme siis selle ära!"