Või oli asi hoopis Mike Posneris, kes tegelikult ei olnud Mike Posner, vaid täiesti tavaline 21aastane poiss, keda esimest korda silmates hakkas mul esiteks peas inisema:
Once I throw on this bow chicka wow wow
What you gonna say?
You act like you gonna leave
But I know that you gonna stay
Break it down, dicky down down
Girl, don't even play
Once I set the mood right
I'm a make you sound like...
Ja seejärel mõtlesin: neetud, juba esimesel õhtul satun sellise otsa! Nüüd ma raudselt armun temasse, jõllitan teda terve õhtu, lähen võibolla purjus peaga temaga rääkima, teen oma margi surmani täis, siis hakkan igal õhtul klubis teda jõllitamas käima, uurin välja, kus ta elab, panen põlema kõik tema tulevased pruudid, varastan tema seemnerakud, kui ta magab, me saame imepärased kaksikud (ühe tüdruku ja ühe poisi), aumehena ta abiellub minuga ning elab surmani koos.
Aga aega on selle kiire asjaga, praegu võiks piirduda sellega, et istun üksi diivanil, naudin oma tasuta kokteili, jälgin, kuidas sõbranna kliente teenindab, mulle aegajalt naeratab ning ajan mehi kaika ning pisargaasiga eemale.
Hommikutundidel, kui sõbranna tööpäev lõpuks läbi sai, Mike Posner istus oma rolleri selga, meile silma pilgutas ning koju kihutas, võtsime Kadiga aheldavad kontsad jalast ning kõndisime mööda rannaliiva koju, kaldale loksuvad lained jalgu paitamas.
"Kuule... kes see Mike Posner oli?"
"Kes?"
"Noh tead küll, see Justin Timberlake. See kutt noh!"
"Aa.. üks töökaaslane."
"Kas tal mingi pruut ka on?"
"Ma ei tea... ta hoiab nagu rohkem omaette. Tüdrukud jooksevad tal järgi küll, aga ei tundu, et ta sellesse väga entusiastlikult suhtuks. Meeldib sulle või? Ta on muidu tore poiss."
Kehitasin õlgu: "Mina ei tea... eks näis."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar