Naisterahvas, nagu ma olen, oli minu käekott täis kõikvõimalikku kraami - alates vahetusjalatsitest kruvikeerajani ja nätsupakini ning mu mobiiltelefon oli selles Narnias teadmata kadunud.
"Tee nüüd käbe!" istus Mike Posner kannatamatult oma rolleril, õrn roosa päikesetõus peegeldumas kaunitelt silmadelt, mis mind läbitungivalt ja üleoleva pilguga silmitsesid.
"Ahh ole vait!" ärritusin, "Ma ei helista endale kunagi, kuidas ma peaksin oma numbrit peast teadma?"
"Okei, tule homme klubisse!"
Nii kui võluva printsi roller oli kaugustesse tema pehme voodi poole kihutanud, tõmbasin kaasaegse piinamismeetodi - ehk kontsakingad jalast ning lonkisin just tööle tulnud suitsu kimuvast bensiinijaamapoisist mööda, kellesse ma samuti natuke armunud olin, aga mitte nii palju, kui Mike Posnerisse.
Päeval otsustasin, et see Mike Posner on üks igavene sindrinahk ja ehkki ta on uskumatult kaunis, ei lähe ma kohe kindlasti mitte täna klubisse temaga kehavedelikke (esmalt suuvedelikke) vahetama, lukustasin end pudeli veiniga tuppa ja keeldusin sealt väljumast, enne kui keegi mulle akna all serenaadi laulab ning igavest armastust vannub.
Kui Kadi õhtul tuppa astus, tormasin nagu väike kutsikas ukse juurde:
"Kas ta ütles minu kohta midagi? Kas ta ütles? Midagi?! Ütles??"
"Ei öelnud."
Sellel hetkel mõistsin, et ma suren vanadusse, kui koon parajasti oma kassile sokke ja keegi ei soovi enam iial, et ma talle blowjobi teeks. Ma olen naisena läbikukkunud ning ebaõnnestunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar